​Kaitseväe juhataja külastas Viru malevat

Jutuks oli maakaitseringkondade tulevik ja malevate funktsioon sõjaajal. Heremi sõnul ei saa jääda kõigi malevate osas ühtset nägemust, vaid parima riigikaitse tagamiseks tuleb arvestada piirkondlikke ja muid eripärasid.
 
Üks suuremaid eesseisvaid muudatusi on sõjaaja ametikohale (edaspidi SA) nimetamisega. Igal kaitseliitlasel  peab olema SA ametikoht (v.a juhtudel kui selle välistab inimese vanus, tervislik seisund, riigikaitseline ametikoht jms), see puudutab nii reservväelasi kui ka mitte-kaitseväekohustuslasi.
 
Mittekohustuslaste jaoks on loodud võimalus võtta SA kohustus läbi oma nõusoleku (“Nõusolek SA ametikohale nimetamiseks”). Maleval on olemas ressursid, et SA ametikohtadel olevaid kaitseliitlasi vajaduspõhiselt varustada ning selle ressursi täiendamise taotlemine on ka põhjendatud ning ka lihtsustaks väljaõppe korraldamist.
 
Kindrali väitel ei pea keegi siiski muretsema organisatsioonist eemalejäämise pärast, vaid kõigile liikmetele püütakse leida sobiv rakendus ja jõukohane roll ning ülesanne. Muudatusteks antakse üleminekuaeg. Naiskodukaitse, kui oluline ressurss, jääb samuti kohaliku ringkonna suunata vastavalt selle vajadustele.
 
Kokkuvõtvalt on arengusuundade eesmärk arvestada rohkem regionaalsuse ja kohapealsete oludega.
 
Kaitseväe juhataja poolt tehtud lühikese ülevaate järel said malevlased esitada talle ka küsimusi. Arutelu teemadeks tõstatati aktiivsuse hindamine seoses juhtimisega, Rutja harjutusväli, sõjaajal ümbersuunamine kaitseväe otsusel ning riigikaitseõpe ja noored.
 
Lisaks oli kohalviibijatel võimalus tutvuda 9. novembrist ametisse asuva Viru maleva uue pealiku ja Kirde maakaitseringkonna ülema kolonelleitnant Jaanus Ainsaluga. Hetkel veel Kaitseliidu peastaabis teeniv Ainsalu on maleva juhtimisse kaasatud juba praegu ning lubab, et plaanide joonistamine käib ja tööhoog on sees.

Teksti koostas: Velli Ehasalu