Jõepere lahingu mälestustahvli avamine

Mälestusteenistuse viis läbi kaplan Tauno Toompuu, kohal oli Kaitseliidu ja omavalitsuste esindajad. Mälestustahvel avati aupaukude saatel, tahvli juurde pandi lilled ja küünlad.

Jõepere lahing 1918.aastal oli esimene mitu päeva väldanud vastupanu Punaarmeele, kus vaenlane ei saavutanud rünnakutel edu. Esmakordselt tekkis Eesti sõdurites usk, et nende võitlus võib tuua võidu. Mürsutabamus Jõepere küünis, kus hukkusid kõik kolmanda roodu ohvitserid, tekitas viienda jalaväepolgu võitlejates küll sügavat masendust, kuid rinne ei murdunud. Punaarmee järjekindel edasitung oli saanud esimese tõsise tagasilöögi. Eesti rahvavägi hakkas tasapisi kujunema sõjaväeks. Jõepere mõisa ümbrus oli kui õppeväli, kus saadi raske ning ohvriterohke kogemus edaspidiseks, võidukate lahingut pidamiseks.
 
Jõepere lahingus hukkunute täpne arv oli pikalt teadmata, nüüd on arhiiviallikate abiga selgunud, et 22. detsembril 1918 sai seal surma neli ohvitseri ja neli reaväelast, neist kaks on jäänud tuvastamata.
 
Jõepere lahingupaiga tähistamiseks ja hukkunute mälestuse põlistamiseks tegi oma rasketehnikaga suure töö ära Kaitseväe pioneeripataljon, oma panuse andsid ka Rakvere ametikool, Kadrina vallavalitsus, Neeruti selts ja paljud teised.
 
Taasiseseisvumispäev Jõeperes on üks esimesi Kaitseliidu sajanda aastapäeva üritusi.