Rakvere malevkonda juhib lipnik Janek Levin

Olete juba 60 päeva olnud Rakvere malevkonna pealiku ametis ja üheksa aastat Viru maleva liige. Mis tõi 30aastase mehe Viru maleva liikmeskonda? Millised olid Teie varasemad kokkupuuted Kaitseliiduga?
 
Ilmselt oli siin kaks põhjust. Esiteks soov osaleda vabatahtlikuna riigikaitses. Teiseks oli minu sõpruskonnas sellel ajal palju kaitseliitlasi, kes on tänaseni aktiivsed ja väärikad organisatsiooni liikmed. Ka minu varasemad ja tolleaegsed kolleegid töö juures olid kaitseliitlased, eks nad kõik keelitasid mind organisatsiooniga liituma. Rääkisid mulle erinevatest huvitavatest õppustest, õppimisvõimalustest ja tegemistest, mida Kaitseliit pakub. See protsess liitumisavalduseni oli suhteliselt pikk, kuid läbimõeldud. Nii sai minust Kaitseliidu Viru maleva liige aastast 2010, ei kahetse tehtud valikut.
 
Oli Teil mingi kindel huvi või eriala, millega soovisite Kaitseliidus tegeleda?
 
Kindel huvi või eriala mul tollel hetkel puudus. Soovisin vaid ennast realiseerida: võimalusel ennast arendada, osaleda kõikvõimalikel õppustel – olla väärikas organisatsiooni liige.
 
Millises üksuses Te aega teenisite? Kas reservohvitseriks saamine oli ammune unistus või oli see pigem loomulik jätk ajateenistuses omandatud allohvitseri auastmele?
 
Ajateenistuse läbisin ma aastatel 1998-99 Jõhvis, tolleaegses Viru Jalaväepataljonis jalaväejaoülemana. Nooremallohvitseriks ülendati mind ajateenistuse käigus pärast seda, kui olin lõpetanud Kaitseväe Lahingukooli nooremallohvitseri kursuse Võrus. Juba ajateenistuse lõpufaasis räägiti mulle, et mind soovitakse näha tegevväelaste ridades, kuid sellel hetkel eelistasin siiski tsiviilelu kasuks. Täna olen ma seda valikut kohati kahetsenud, kuid Kaitseliit pakub selles osas piisavalt võimalusi – võtmesõnadeks on tahe ja soov anda oma panus riigikaitsesse. Lisaks nõudis ka minu ametikoht kaitseliidu üksuses – rühmaülem – ohvitseri auastet.
 
Milline oli Teie tee kaitseliitlasest lahingkompanii juhtkonda ja sealt edasi Rakvere malevkonna pealikuks? Milliste üksuste koosseisus olete olnud ja millistel üritustel osalenud Kaitseliidu liikmena?

Minu kaitseliitlase tee algus oli vaevaline: mind võeti küll organisatsiooni liikmeks, kuid unustati kusagile lauasahtlisse – see on probleem, millega soovin tegeleda malevkonna pealikuna esmajärjekorras. Õnneks juba organisatsioonis olevad vanad tuttavad korjasid mind üles ja kutsusid oma üksusega õppustele. Minu esimeseks ametikohaks Kaitseliidus oli 81mm miinipildujarühma liige, hiljem relvaülem ja rühmaülema kohusetäitja samas üksuses. Peale KL kooli reserohvitseri kursuse (rühmaülem) ja PTO (pataljoni tuletoetus ohvitser) kursuse läbimist nähti ilmselt minu potentsiaali panustada lahingkompanii juhtkonnas.
Malevkonna pealikuks saamist on keerulisem kirjeldada. Olen kaardistanud erinevaid probleeme, neist valjuhäälselt ja otsekoheselt rääkinud. Mul on mõningaid ideid, kuidas võiks asju lahendada või probleeme edaspidi vältida – ilmselt võib see olla üks põhjustest, miks ma olen täna Rakvere malevkonna pealik.
Kaitseliidus oldud aja jooksul olen osalenud väga paljudel erinevatel õppustel ja muudel üritustel, mõnda neist ka ise korraldanud. Siinkohal veniks nende loetlemine liiga pikale.
 
Malevkond kui rahuaja struktuuriüksus eeldab lisaks militaarõppustele ka seltskondlikku tegevust koos kaitseliitlaste peredega ning kohaliku kogukonna kaasamist Eesti riigi kaitse tugevdamisse. Kaitseliitlaste seas on palju ka vanemaid mehi, kes enam ei kuulu mobilisatsiooni kohustuslaste hulka. Milline on Teie nägemus ja tegevussuund selles osas?

Jah, siinkohal on Teil õigus: Kaitseliit kõigi oma liikmete näol on läbilõige meie ühiskonnast. Olen arvamusel, et igale kaitseliitlasele on võimalik leida rakendus – see on minu teine eesmärk malevkonna pealikuna. Seda enam, et inimresurss malevkonna liikmete näol on selleks olemas, on vaja vaid leida sobiv väljund ja juhatada inimesed sellele teele. Muidugi peab ka malevkonna liikmel endal selleks tahe olema. Siin olen valmis vastu võtma ja arutama ka liikmeskonnalt tulnud ideid ja ettepanekuid.
 
Milline on Teie nägemus malevkonna koostööst noorte kotkaste, kodutütarde ja naiskodukaitsjatega? Noorte aktiivsuse üks võti on ju kaitseliitlaste panus teha noorte üritused huvitavamaks.
Koostöö Kaitseliidu eriorganisatsioonidega peab olema. Noortest on vaja kasvatada omale uusi liikmeid, kes jätkaksid ridades ka täiskasvanuks saades ning jagaksid meiega samu väärtuseid. Kui me seda koostööd järelkasvu nimel ei tee, siis ei näe ma nooreorganisatsioonidel mõtet. Hetkelgi on käimas projekt, kus kaitseliitlased on kutsutud noortelaagrisse oma tegevusi tutvustama ja midagi põnevat rääkima.
Naiskodukaitse on samuti osa meie tegemistest: käivad ju nemad kaitseliidu meestele ja naistele metsas süüa tegemas, staabiassistendiks, koos korraldatakse erinevaid üritusi ja viiakse läbi väljaõpet.
 
Teie panite õla alla sportliku maastikujooksu „Viru Väle” ellukutsumisele ja ma arvan, et ka selle traditsiooniks muutmisele. Oli see soov tõsta maleva sportlikud üritused au sisse?
Jah, nii see on. „Viru Väle“ jooksuvõistlus on tegelikult ju samuti ehe näide koostööst kaitseliitlaste, naiskodukaitsjate ja paljude teiste organisatsioonide vahel. Oleme siia osalema kutsunud kodutütreid, noorkotkaid ja naiskodukaitsjaid kõikidest malevatest, ajateenijaid kaitseväest ja kõiki Viru Maleva koostööpartnereid. Sellised üritused liidavad, tekitavad õlg-õla tunnet ja konkurents paneb ka natuke pingutama, olgu see siis “Viru Väle“ või mistahes spordivõistlus.
 
Kuidas Teie pere on vastu võtnud vaba aja jagamise ühiskondliku tegevusega Kaitseliidu ja töömehe argipäeva vahel? Päevas on ikkagi ainult 24 tundi!

Eks nii mõnigi kord on tulnud teha valikuid Kaitseliidu, pere ja töökohustuste vahel, kuid siiani olen sellega edukalt hakkama saanud ja loodan, et saan ka edaspidi.
 
Millised oleksid Teie soovid ja suunised kaitseliitlastele, kes loevad meie intervjuud maleva kodulehelt?

Olge aktiivsed osalema erinevatel Kaitseliidu üritustel ja õppustel ning kasutage enesearengu võimalusi, mida Kaitseliit pakub.
Suunisena tooksin välja selle, et kui keegi intervjuu lugejatest tunneb, et teda on organisatsiooni tegevusest kõrvale jäetud, siis võtke julgelt ühendust ning andke enda olemasolust ja tahtest märku. Ma ei saa lubada, et muutused leiavad aset homme või ülehomme, aga need saavad alguse pisiasjadest ja arenevad ajaga suuremaks.
 
 
Hannes Reinomägi
Viru maleva teavituspealik